Halliste rahvariided

Special for Anu, kes kavatseb teha endale Halliste rahvariided :)

Kogun siia kokku viited Halliste rahvariietega seotud materjalidele, võibolla kellelegi veel abiks.

Halliste rahvariided on omapärased, isegi teiste Viljandi rahvariietega võrreldes arhailisemad. Mulle täiesti meeldivad, paraku endal selle piirkonnaga igasugused seosed puuduvad. Must või punane (neiul) seelik, valge pilutikandiga pluus ja ilus arhailise mustriga tikitud puusapõll, peas naisel pikk linik-tanu.

Materjalid internetis:
Freddy tehtud Halliste riided:
http://www.isetegija.net/index.php?ind=blog&op=home&idu=2796&singlepost=48967
Samas blogis on kirjeldatud lähemalt rahvariiete tegemise protsessi ka, vt vasakult menüüst nupu Minu rahvariided alt.

Viljandi muuseumi aastaraamatust, pikk jutt ja pildid teemal Halliste-Karksi rahvariided:
http://www.muuseum.viljandimaa.ee/?op=body&id=114

Arhailisest mulgi tikandist:
http://ideepank.wordpress.com/2011/07/18/arhailine-mulgi-tikand/

Lühike jutt Lõuna-Viljandimaa rahvariietest ja Halliste rahvariiete pildid:
http://www.mulgi.karksi.ee/?364

Raamatud
Kurriku 1938.a.raamatus on Halliste-Karksi naiseülikond kirjeldatud lk 129-130. Täpsemalt on kirjeldatud rätiktanu tikandeid ja pähepanekut. Puusarätikumustreid ei ole.
1957a raamatus Halliste kohta info puudub.
Kaarmaa-Voolmaa raamatus on Halliste riided olemas, päris põhjalikult, neiu ja naise riided mõlemad, lk 113-121.
Tikand Eesti rahvakunstis II, Halliste kohta on olemas sama puusapõlle muster, mis Kaarmaa-Voolmaa raamatus, lisaks on veel ainult pruudiliniku muster.
Mannineni raamatust ei leidnud midagi.

Muisi kataloogidest piltidega asju, vähe kahjuks.
Pilte komplektidest:
http://www.muis.ee/portaal/museaalview/691835
http://www.muis.ee/portaal/museaalview/609689

Särgiesine:
http://www.muis.ee/portaal/museaalview/683343

Ehted:
http://www.muis.ee/portaal/museaalview/588802
http://www.muis.ee/portaal/museaalview/511964

Jõukamate ja vaesemate rahvariided

Rääkisime rahvariietest ühes väikeses seltskonnas ja siis tegi üks sõbranna huvitava märkuse, millele ma varem polnud üldse mõelnud. Tema vanaema oli rahvariietest rääkides öelnud, et ka ühe küla piires olid rahvariided väga erinevad. Igas talus olid omad traditsioonilised väikesed erinevused, aga peamine erinevus oli olnud jõukuse järgi. Rikka talu noorik ja saunanaine käisid ikka väga erinevalt riides, eriti paistis see silma piduliku riietuse juures.

Tänapäeval on rahvariiete tegemine niigi tohutu ajakuluga tegevus, siis võiks ju teha ikkagi jõuka naise riided, mitte sauniku :)

Mis siis erinevuseks oli? Googeldamine ja raamatutes tuhlamine andis järgmise tulemuse.
Mannineni Eesti rahvariiete ajalugu kirjutab:
* jõukamatel olid triibuliste seelikute allservad kaunistatud, villane ääristus 15-20cm, koos värviliste ja kulla-hõbekarva paeltega, ka tikanditega,
* jõukamatel olid seelikud laiemad,
* käised olid jõukamatel tikitud siidiga, ka lastud linnas elukutselistel tikkijatel tikkida, vaesemad tikkisid ise villaste või puuvillaste lõngadega,
* kirikuskäimise põlled olid poeriidest, linased pidupõlled olid ohtralt ilustatud,
* Setumaal - jõukatel naistel oli 6-7 naela hõbedat kaelas (2,4-2,8kg),
* sõled olid hõbedast, vaesematel vasest, tinast või plekist,
* Lõuna-Eestis - mida suurem sõlg, seda rikkam inimene,
* Läänemaalt - kehvemad inimesed kandsid kaelas üksikuid rahasid, rikkamatel olid terved paatrid (hulga rahadega kaelakee),
* Alutagusel olnud rikkamatel naisterahvastel pidulikel puhkudel laiad hõbesõrmused peaaegu igas sõrmes.

Igor Tõnuristi Rahvarõivakandja abiline kirjutab:
* rahvariided on kostüüm, mis iseloomustab tema kandjat, kostüüm kui tervik - riietus, jalatsid, peakatted, kindad, sukad, ehted, soengud jne,
* käiste rinnaesine pole käiste allservani tavaliselt kaunistatud, mis tähendab seda, et näilist lagedust täitsid hoolikalt valitud ehted - mitmed sõled, preesid, helmed ja hõbeketid rahadega,
* Eesti naiste rahvariideid iseloomustab mitmesuguste ehete rohkus, kõige rikkalikumalt ehteid oli ehteid noorematel abielunaistel,
* hõbemüntidega keed moodustasid komplekti ühest kuni viiest ketireast, igas ketis paaritu arv münte ühest üheksani, keskel asetses jõukamatel kodaratega raha(d).

http://www.erm.ee/vanast/naitus/rahvariided/
* Rahvarõivaste pidulikkus väljendus materjali kvaliteedis ja hinnas, kaunistuste ja ehete rohkuses.
* Piduliku rõivastuse kaudu demonstreeris talupoeg oma jõukust ja sotsiaalset positsiooni külas. Rikkus väljendus rõivaesemete rohkuses, hinnalisemates materjalides ja kaunistustes, arvukamates ja kallimates ehetes.
* Jõukamate inimeste pidulikud ülerõivad - pikk-kuued olid peenemast villasest riidest, Lõuna-Eestis rikkalikumalt kaarusnööriga kaunistatud, Põhja-Eestis rohkemate voltidega kuue hännal.
* Hinnalisi helmeste, siid- ja kardlõngaga tikandeid, värvilisest ostuvillasest või siidriidest põlli, litreid ja kardpaelu, nahkpükse võisid endale lubada vaid jõukamad. Kehval sulasrahval seevastu olid vaid vähesed riideesemed, iseäranis vähe oli hinnalisi villaseid rõivaid. Vaesed panid ka pidupuhkudel selga linase seeliku, püksipaari.
* Kõige selgemini avaldus talurahva kihistumine ehetes, mis oli piduliku rõivakomplekti kõige kallim osa. Hupeli andmeil kandis nii mõnigi rikas talunaine rohkem kui 40 rubla väärtuses hõbeehteid kaelas ja rinnal, vaesed aga pidid leppima vask- ja tinaehetega.

http://www.laurentsiuse-selts.eu/pdf/Kuusalu_rahvariided.pdf
* rikkamate naiste põlled olid villased, vaesematel lihtsamast linasest riidest, 
* rikkal noorikul võis ümbriku (vaipseeliku) allääres olla kaunistuseks helmestega tikitud punane kudrustükk ehk kõverik,

* rikkal naisel võis olla pottmütse mitu - vastavalt seelikutriipude värvile.

Ehted rahvariiete juurde

Panen pildi uuesti:

Metalliringis tegin preesi ja kõrvarõngad. Kõrvarõngastest on kuskil eespool pilt ka, samasugused nagu preesi otstes - punased kivid hõbedast pesas. Jajah, kõrvarõngad tegelikult ei ole Eesti rahvuslikud ehted, aga neid punaseid kive jäi järgi ja mõte oli nii ahvatlev :)

Ehtimise kohta on olemas aasta algul ilmunud Reet Piiri broshüür Helmekeed, veidi on ehete kandmisest juttu Igor Tõnuristi hästi asjalikus raamatus Rahvarõivakandja abiline. Ehete kohta on veel olemas Kaalu Kirme raamat Eesti rahvapärased ehted.

Helmekeed - tegin kaks lükitud keed, valgest korallist ja punastest klaashelmestest. Punased klaashelmed ja preesi punased kivid sobivad hästi Jüri seeliku punasega.

Tegelikult oleksid helmekeed vist pidanud lühemad olema, raamatutes on öeldud, et ülemine keekord oli päris ümber kaela - samas kui pilte vaadata, on nii ja naa.. Ja pigem olid värvilised helmed ikka vaheldumisi, mitte kaks rida ühevärvilisi. Värve võiks ka rohkem olla, tuhmimaid klaashelmeid, seelikutoonides. Ah, neid on lihtne teha, otsin teisi värve juurde ja teeb uued kui vaja läheb :)

Kui ma nüüd loen Tõnuristi raamatust üle, siis tegelikult oleks pidanud särgikaeluse kinnitama vitssõlega ja preesi panema allapoole, ainult Muhus oli silmadega prees kõrgel. No järgmine kord olen targem ja sügisel teen vitssõle ka valmis.

Rahvuslikud ehted võikski vist jagada kolmeks:
1) helmekeed - nendega on suhteliselt lihtne, peamine tegelikult, et liiga masinlikke ja kaasaegseid helmeid ei kasutaks .. India klaashelmed pidid kõige sobivamad olema;
2) sõled-preesid - neid võiks siis 2-3tk olla, kas vitssõlg+prees või vitssõlg+prees+kuhiksõlg;
3) hõbeketid, koos krõllide (õõnsad kaunistustega hõbehelmed) ja kodarrahadega.

Krõlle ja kodarrahasid võib panna ka helmekeede külge. Rasked suured hõbeketid on vast rohkem naiste teema ja praeguse hõbedahinna juures oleks need ikka väga kalliks läinud. Samas tegelikult võiks plaani võtta, krõlle oleks päris huvitav teha :)

Märkuseid Tõnuristi raamatust:
* pidulikud ehted on hõbedast ja need peavad olema puhtad ja särama, muust metallist ehted olid igapäevaste riiete juurde,
* eestlased kõrvarõngaid ei kandnud, rahvariiete juurde sobivad ainult tagasihoidlikud kõrvarõngad,
* suurem sõlg on alati väiksemast allpool,
* silmadega prees oli tavaliselt keskmine ehe, vitssõlest madalam, kuid kuhiksõlest ülalpool,
* Põhja-Eesti käised võib kinnitada vitssõlega või silmadega preesiga madalamalt, jättes kaeluse rohkem lahti, kust jäävad paistma helmekeed,
* värvilisi klaashelmeid võib kanda kõigi rahvariietega, v.a. setu riided - värvus eelistatavalt tumedam punane, pihlakapunane, roheline, sinine, ka valge ja värvitu klaas.
* rahvariiete juurde ei sobi - plekist suveniirmärgid, puidust ja õlgedest ehted, muud ehted,
* müntidega keesid oli 1-5 rida, igas ketis paaritu arv münte 1-9 tk, keskel asetses jõukamatel kodaraga raha(d), müntide "näod" või muud põhimotiivid on kees alati väljapoole.

Jüri neiu rahvariidekomplekt - kuidas meil siis lõpuks välja tuli?

Mis sai siis tehtud? Seeliku õmblesin Lätis masinkootud riidest, kergem ja õhem kui käsitsikootud riie. Seelikule jätsin toodi sisse ca 10cm pikendamisvaru.
Vöö kudusin spetstelgedel ise, särgi tikkisin ja õmblesin ise.
Ehetest tegin preesi, kaks helmekeed ja kõrvarõngad - ehetest kirjutan veel eraldi, ikkagi mu lemmikhobi!
Kootud sukkade asemele ostsin poest puuvillased valged põlvikud, jeerum, ikkagi kesksuvine palav aeg! Kingadega läks hästi, leidsin enamvähem viimasel minutil Salamandrist korralikud nahast paeltega kingad, allahinnatud ka veel.

Kui palju maksma läks?
Seelikuriie 120, järelejäänud jupi müüsin 40 euroga maha, seega 80. Pluusiriie vist midagi 15 eurot. Vööteljed 23, vöölõngad ja tikkimislõngad 20. Hõbe preesi jaoks 20.
Kokku: 158 eurot ja muidugi lugematu hulk oma töötunde.

Jüri neiu komplekti juurde käivad veel peavõru ja vest, need jäid tegemata. Peavõru peale kirtsutas tüdruk nina ja arvas, et see mõte talle üldse ei meeldi, ei hakanud peale suruma ka. Vesti jätsin tegemata kuna ei leidnud õhemat sobivat punast riiet ja paksust villasest .. teate, niigi oli palav! Kuigi pühapäeval oli "ainult" +25, võrreldes laupäevase 30ga, tuli neil viis kilomeetrit rongkäigus maha vantsida ja sooja oli rohkem kui piisavalt.

Ahjaa, koti tikkisin ja õmblesin ka. Elu esimese isetehtud üleõlakoti, jämedast valgest linasest riidest, peale tikkisin laulupeomustri.

Praeguse seisuga tundub, et see komplekt jääb hetkel nii nagu ta on. Kes teab kui palju tüdruk veel kasvada plaanib ja millal neid riideid jälle vaja läheb, eks siis otsustab :)

Üldine jutt särgi õmblemisest

Rohkem pilte protsessist teha ei jõudnud, aga kirjutan veidi mõned märkused, mis meelde jäid.

Kogu selle särgi tikkimise ja õmblemise tegin puhta omapäi, raamatupiltide alusel, keegi targem üle ei vaadanud. Seega ilmselt mõni rahvariidemeister leiaks 100 ja 1 viga. Aga noh, eks järgmine kord olen targem :) Ja ärge palun seda kõike liiga tõsiselt võtke, kui on paremaid allikaid, kasutage neid. Samas võibolla kogu see jutt on siiski kellelegi abiks.

Tagantjärgi mõtlen, et oleks pidanud võtma mõne teise särgi õmblemise juhendi aluseks, Lõuna-Eestis on analoogseid särke täiesti olemas ju ja kindlasti oleks kuskilt mõne täpse juhendi leidnud ka.

Kurrutamine. Kurrutamine oli huvitav. Ajad varrukaotsa käsitsi lõngasid lugedes krookniidi sisse ja siis teise veel, mõnelõngase vahega. Sikutad niidi parajaks ja sätid nõela abiga ebaühtlased krooked ühtlasteks kurdudeks. Vahe ongi selles, et krooked on suvaline pusa, aga kurrud on ilusti paralleelselt sätitud tihedad voldikesed.

Käisevärvli õmblemine. Tagide juures murra pooleks, lühikesed otsad õmble käsitsi kokku, ma tegin tikkpisterea. Traagelda pikemad servad, murra väline pool veidi rohkem kui vaja oleks, sest sisemine peaks ulatuma paar millimeetrit kaugemale. Seejärel väline pool käise külge - tiki murdeäär väikeste peitpistetega kurdude pealmiste osade külge. Sisemine pool õmble külge ka pealtpoolt - iga kurru põhja üks pisike piste, siis jäävad kurrud kenasti paika.

Kurrutatud varrukaotsad jäid nii ilusad :) Aega nõudis jällegi üllatavalt palju, küll neil esiemadel pidi ikka aega laialt käes olema, täiesti uskumatu.

Õmblemisest ma eriti rääkida ei taha, see ilmselt läks suhteliselt rappa. Küll sai särk veidi kitsam kui oleks võinud olla, krae ei saanud kohe kindlasti mitte õigesti külge ja õlaõmblused jäid ebamugavalt pusasse. Pole elus ühekordset kraed varem teinud, õmblesin lihtsalt külge, nii et õmblus jäi kaela poole - ja siis õmblusvaru peitpistetega allapoole kinni. Ei jäänud ilus ja kraed lahti hoida ei saa. Vähemalt võiks mõne hästi peenikese linase riidega siiski ära kantida. Kuskil raamatus nägin ka sellist varianti, et tikkimata kraeosale pandi sissepoole peenikesest riidest vooder peale ja selle abiga kinnitati puhtalt kaeluse külge.

Pikad õmblused tegin kõik masinaga ja ühekordsed, tegelikult tehakse pesuõmblusega. Lihtsalt ei jõudnud enam nikerdada.

Särgi allaserva õmblesin viimasel sekundil veel puuvillasest pesuriidest alusseeliku, pikkusega veidi üle põlvede.

Varrukavärvlid kinnitasin sõltusega. Võtsin kolm jämedat linast niiti, tõmbasin läbi värvliotsa ja palmitsesin palmikuks, teisele poole samamoodi ja kinnitamiseks sõlmitakse kaks palmikut lihtsalt lipsusõlmega kokku.
Soe soovitus - võta mõni võimalikult kare niit, linasest niidist palmikud jäid ebamugavalt libedaks ja sõlmed kippusid lahti tulema.

Krae ja kaelaaugu voltimine

Jällegi ma aru ei saanud, mismoodi seda täpselt tegema peaks, ajasin näpuga raamatust järge ja mõistatasin. Igaks juhuks riputan üles, võibolla kellelegi abiks. Kui kunagi targemaks saan, siis kirjutan täpsemalt.
Krae:



Kaelus:

Kaeluse ees on näha lõhik. Kuna ma ei saanud üldse aru, kui pikk peaks see olema peale kõiki neid voltimisi, siis tegin algul otsa ära ja hiljem lõpetasin. Lõhik ääristatud hästi peenikese pilupalistusega, ots lihtsalt sämppistes ja väike lukk ka, et katki ei rebeneks.

Tikitud krae

Krae, ääred pilupalistusega ja otsad põimpiluga.

Kraeots lähemalt:



Ääred pilupalistusega. Tore, et tikkimisraamat käepärast oli, nurga tegemist peast ei mäletanudki, aga pildi järgi tuli välja küll. Selle paganama põimpiluga oli lood keerulisemad, ei mina tea mismoodi seda korrektselt tehakse :( Kuidagi ma selle ära ikkagi pusisin ja tulemus jäi igatahes sarnane raamatupildiga. Aega läks sellele kraele üllatavalt palju ja see oli ka peamine põhjus, miks ma omadega nii jänni jäin. Pilutamise tegin jämeda õmblusniidiga, peaks olema umbes sama jäme kui riide enda koelõng.

Tikitud õlalapid

Tornid ikka põlvikpistes, augud ääristatud sämppistega, jooned tikkpistes.
Tikkimisel oli abiks raamat - Tikkimine. Väike rahvariideõpetus. Anu Pink ja Kristi Teder. Asjalik raamat :) Tikkimine ise oli üllatavalt hästi meeles, kuigi viimati sai seda tehtud üle 20a tagasi .. siinkohal kummardus omaaegsele käsitööõpetajale Laine Kadajasele. Nii varrukavärvlid kui õlalapid on tikitud poolekstehtud valge mulineega.

Enne tikkimist soovitaks siiski õlalapid masinaga ääristada, huh, kuidas hargneb see linane riie. Ja otstesse võiks ikka suurema varu jätta, mingil imelikul põhjusel tikkisin ma päris ääreni välja. Õmblemisel jäi tikand veidi õmbluse alla. Kaelusepoolne ots kroogitakse ja seejärel õmmeldakse need lapid särgi õlale peale. Tikkimisel võiks ilmselt tornide alused tikkread ära jätta, niikuinii tuleb õlalapid käsitsi peale õmmelda, masinõmblus oleks siinkohal küll inetu. Ma tegin külge õmblemisel teise tikkrea täpselt eelmise kõrvale, aga üks oleks vist ilusam jäänud.

Tikitud varrukavärvlid

See oli kõige lihtsam osa :) Siksakid ehk tornid on tehtud põlvikpistes (haa, raamatust vaatasin nime järgi, muidu poleks küll mäletanud!). Triip tornide all on tikkpistes, need oleks võinud ka kenasti lõngade järgi teha ja pärast torne. Keskel tagid.
Keskel on tagid.

Valmis rahvariided

Lõpetamine läks hullult kiireks ja blogi täiendamata, pluusi jõudsin valmis alles neljapäeva õhtuks ja tikitud koti laupäeva südaööks :)

Valmispildi panen nüüd küll siia üles. Päris täielik komplekt ei ole, lapse kuumast säästmise nimel jäi tegemata kalevist vest ja muidugi ka villased sukad, samuti on peavõru puudu.

Aga tulemus oli imeilus ja ema süda õnnelik :)) Eraldi pildi panen ehetest ja tohutult töötunde nõudnud põimpiluga kraest.