Virumaa lilltikand

Oh, üks post jäänud enne draftiks.

Allikas: Elle Vunder, Eesti rahvapärane taimornament tikandis
Materjalist ja värvidest on Virumaal eriti levinud:
* valge, tumesinine või helesinine linane,
* punane puuvillane koos sinise või valge linasega,
* must ja tumepruun villane,
* mitmesugused kahe- või kolmevärvilise villase kombinatsioonid.
Kuid leidub ja väga rikkalikke, värvikontrastidele üles ehitatud lahendusi.

Baroksete tikandite loomuliku jätkuna valitsevad ülevaatlikud, lihtsa joonisega, kuid võrdlemisi väikesevormilistest kellukatest ja avatud õitest bordüürid.

Sageli on stiliseerimise tulemusena loodud üsna primitiivseid, kohmakaid ja rahvakunstile nii omaseid geometriseeritud õisi, mille algupära on raskesti määratav.

Kogu Virumaal on eriti armastatud lihtne bordüüriskeem, kus väät liigub kapsarauakujuliselt tõusude ja langustega motiivilt motiivile, nii et väädi põhjas istub tavaliselt kellukas, harja küljes aga ripub avatud ümarõis. Mitmekesise õiekooslusega tikandeis on sageli kasutatud ka ebakorrapäraselt arenevat vääti.

Kesk- ja Ida-Virumaa kihelkondades on levinud korrektse joonisega eredavärvilised villased tikandid, milles sinusoidaalselt lainetava väädi katkestavad 6-10 kroonlehega avatud õied ja kellukad. Prototüübiks näivad siin olevat mitmed mustad siidtikandid.

Virumaa keskosas on tuntud iselaadne kelluka ja poollahtise punga aheldusele loodud punane-sinine tikand, kus madala teravatipulise väädi lohust kasvavad välja üksikud lehtede ja marjadega oksad.
Läänepoolsel Virumaal on levinud omapäraste pundunud vormidega tikandikirjad.

Virumaa rahvatikandites avaldub võrdlemisi ühtne laad, mis ei luba neid segi ajada mõne teise piirkonna tikanditega.

Stiilipuhas ja rahvapärastunud lilltikand

Allikas: Elle Vunder, Eesti rahvapärane taimornament tikandis.

Barokseid jäigalt raskepärase või natuurilähedase motiivistikuga dünaamilisi kirju leidub eriti rohkesti Risti ja Kihnu tanudel, kuid ka Järvamaa ja Virumaa linukatel, samuti Virumaa tanudel, harvem käistel.

Eriti looduslähedased, lopsakad ja maalilise ilmega on jõulisele väädile toetuvad siidtikandid Jõelähtme käistel. Ülevärvilised ja valgetikandidki on eriti kunstipärased ja pitsilised Risti ja Kihnu tanudel ning Jõelähtme ja Virumaa käistel.

Järvamaal ja idapoolsel Harjumaal, kus lopsakavormilisi tanukirju esineb vähem, on käisekirjadki väiksemaõielised, rahuliku, voogava liikumisega, kuid võrdlemisi värvi-, vormi- ja detailirikkad.

Rokokoolikke nõelamaalitehnikas elavailmelisi kirju leidub siin-seal lillkirjade levikupiirkondades, rohkem Järva- ja Virumaal ning Kihnus.

Stiilipuhaste, selgelt barokk-, rokokoo- või klassitsistliku dekoori valdkonda kuuluvate tikandite levikus ei ole märgata paikkondlikke erinevusi. Nii ühtesid kui teisi kirju, sageli täpselt samal kujul, võib leida lillkirjade mitmetes levikukeskustes. Rahvakunstile nii omase lokaalse omapära puudumine räägib selliste tikandite kuulumisest linna- või kutselise käsitöö valdkonda. Hiljem tikandid rahvapärastusid ja tekkisid omanäolised lokaalsed koolkonnad.

Rahvapärastunud lillkirjad
Rahvapärastunud lillkirjadel on mõneti teised tunnused kui stiilipuhastel tikanditel. Eelkõige torkab silma teatav üldistav laad.
Rahvapärastunud lillkirjadele on omane:
* tikkimismaterjalide odavus - koduvillane, linane, puuvillane,
* värvikäsitluse üheplaanilisus - domineerivad ühe-, kahe- ja kolmevärvilised tikandid,
* tikkimistehnikate lihtsus - madal-, vars-, lihtsamad võrgulised ja pinnatäitepisted,
* motiivid on tugevalt stiliseeritud - lamedapinnalised õied nagu kellukesekujulised tulbid, nelgid ja 4-12 kroonlehega avatud õied toetuvad nõtkele või jäigailmelisele väädile.

Põhja-Eesti lilltikand

Allikas: Vunder, Elle. Eesti rahvapärane taimornament tikandis.

Põhja-Eesti käistele ja tanudele levisid lillkirjalised kaunistused alates 18.saj I poolest. Alates 19.saj I poolest muutus lillmuster valitsevaks. Lilltikand pärineb Lääne-Euroopa 17.-18.saj professionaalsest tikandikunstist. Suurem osa lillkirjade tikkijatest on elanud linnades.

Barokk - 17.saj, 18.saj 1.veerand - ekstravagantne, esinduslikkust ja luksust taotlev, ekspressiivne, äärmiselt dünaamiline, plastilis-maalilise ilmega, kullas ja karras särav ornament. Augulis-võrgulised pinnad, pitsi imitatsioon tikandites. Päevalill, tulp. Ka roos, nelk, liilia, granaatõun.

Barokse tikandi kohta vt ERM-i teksti
Barokk tikub talutarre http://www.erm.ee/html/barokk/barokk.html

Rokokoo - 18.saj. keskpaik - elavus, mänglev liikumine, tujukas motiivijaotus, maaliline lenegants. Õrn-painduv joon, kerged õhulised pooltoonid või säravalt šateeritud (?), sujuvate tooniüleminekutega tikandid. Lisanduvad hiina lilled.

Klassitsism, 18.saj lõpp - väikeseõielised ja peened detailid.

Lääne-Euroopa lilldekoori eri stiilide silmapaistvale kajastumisele vaatamata on eesti lilltikand tugevasti rahvapärastunud. Omapära ja traditsiooni loova tegurina on eelkõige mõjunud lillkirjade kasutamisviis. Nimelt moodustavad nad kindlatele rahvarõiva osadele kohandatuna ääristava vööndina käistel ja tanudel bordüüre, linukate sabal ja pearättide nurgas aga ristkülikusse suletud ornamendistruktuure. Sellest tulenevalt on siinsete lillkirjade põhitunnuseks motiivide toetumine väätstruktuurile ja kogu ülesehituses valitsev telgsümmeetria.

Käiste- ja tanukirjade suurkirjadel on enamasti ülakirjad, milles horisontaalsele väädile toetuvad rütmilise või pideva motiivikordusega väikeõied, marjad, väädid jmt. Puuduvad allkirjad, neid asendavad pitsäärised.

Eesti rahvaomaste lilltikandite eritunnuseks on veel tikandipinda katvate litrite rohkus ning nende süsteemne paigutus.

Valged (harva ka sinised) linased, sageli hõbe- ja kuldkardniitides säravad mustad või värvilised siidtikandid, samuti ühe või mitmevärvilised villased tikandid on enamasti teostatud madalpistes või nõelmaali tehnikas. Viimast täiendavad loendamatud võrgulised ja pinnatäitepisted.

Lilledest on sagedasemad tulp, päevalill, roos, nelk, nartsiss, ka mõüned eksootilised idamaised liblikõielised ja sibullilled ning granaadipuu viljad. Harvem kohtame krüsanteemi, iirist, liiliat, akantust või lootoseõiest, palmetist ja vausabast lähtuvaid motiive. Põhimotiive täiendavad ormanemidi ainestikule vastavad pisiõied, pungad, lehed ja väädid. Motiivid on enamasti külg- või pealtvaates, eriti sageli aga läbilõikes, sest see võimaldas tikandeis luua võrgulis-pitsilisi pindu.Viimased on eriti rikkalikud detailirohke struktuuriga õitel.