Allikas: Vunder, Elle. Eesti rahvapärane taimornament tikandis.
Põhja-Eesti käistele ja tanudele levisid lillkirjalised kaunistused alates 18.saj I poolest. Alates 19.saj I poolest muutus lillmuster valitsevaks. Lilltikand pärineb Lääne-Euroopa 17.-18.saj professionaalsest tikandikunstist. Suurem osa lillkirjade tikkijatest on elanud linnades.
Barokk - 17.saj, 18.saj 1.veerand - ekstravagantne, esinduslikkust ja luksust taotlev, ekspressiivne, äärmiselt dünaamiline, plastilis-maalilise ilmega, kullas ja karras särav ornament. Augulis-võrgulised pinnad, pitsi imitatsioon tikandites. Päevalill, tulp. Ka roos, nelk, liilia, granaatõun.
Barokse tikandi kohta vt ERM-i teksti
Barokk tikub talutarre http://www.erm.ee/html/barokk/barokk.html
Rokokoo - 18.saj. keskpaik - elavus, mänglev liikumine, tujukas motiivijaotus, maaliline lenegants. Õrn-painduv joon, kerged õhulised pooltoonid või säravalt šateeritud (?), sujuvate tooniüleminekutega tikandid. Lisanduvad hiina lilled.
Klassitsism, 18.saj lõpp - väikeseõielised ja peened detailid.
Lääne-Euroopa lilldekoori eri stiilide silmapaistvale kajastumisele vaatamata on eesti lilltikand tugevasti rahvapärastunud. Omapära ja traditsiooni loova tegurina on eelkõige mõjunud lillkirjade kasutamisviis. Nimelt moodustavad nad kindlatele rahvarõiva osadele kohandatuna ääristava vööndina käistel ja tanudel bordüüre, linukate sabal ja pearättide nurgas aga ristkülikusse suletud ornamendistruktuure. Sellest tulenevalt on siinsete lillkirjade põhitunnuseks motiivide toetumine väätstruktuurile ja kogu ülesehituses valitsev telgsümmeetria.
Käiste- ja tanukirjade suurkirjadel on enamasti ülakirjad, milles horisontaalsele väädile toetuvad rütmilise või pideva motiivikordusega väikeõied, marjad, väädid jmt. Puuduvad allkirjad, neid asendavad pitsäärised.
Eesti rahvaomaste lilltikandite eritunnuseks on veel tikandipinda katvate litrite rohkus ning nende süsteemne paigutus.
Valged (harva ka sinised) linased, sageli hõbe- ja kuldkardniitides säravad mustad või värvilised siidtikandid, samuti ühe või mitmevärvilised villased tikandid on enamasti teostatud madalpistes või nõelmaali tehnikas. Viimast täiendavad loendamatud võrgulised ja pinnatäitepisted.
Lilledest on sagedasemad tulp, päevalill, roos, nelk, nartsiss, ka mõüned eksootilised idamaised liblikõielised ja sibullilled ning granaadipuu viljad. Harvem kohtame krüsanteemi, iirist, liiliat, akantust või lootoseõiest, palmetist ja vausabast lähtuvaid motiive. Põhimotiive täiendavad ormanemidi ainestikule vastavad pisiõied, pungad, lehed ja väädid. Motiivid on enamasti külg- või pealtvaates, eriti sageli aga läbilõikes, sest see võimaldas tikandeis luua võrgulis-pitsilisi pindu.Viimased on eriti rikkalikud detailirohke struktuuriga õitel.
Põhja-Eesti käistele ja tanudele levisid lillkirjalised kaunistused alates 18.saj I poolest. Alates 19.saj I poolest muutus lillmuster valitsevaks. Lilltikand pärineb Lääne-Euroopa 17.-18.saj professionaalsest tikandikunstist. Suurem osa lillkirjade tikkijatest on elanud linnades.
Barokk - 17.saj, 18.saj 1.veerand - ekstravagantne, esinduslikkust ja luksust taotlev, ekspressiivne, äärmiselt dünaamiline, plastilis-maalilise ilmega, kullas ja karras särav ornament. Augulis-võrgulised pinnad, pitsi imitatsioon tikandites. Päevalill, tulp. Ka roos, nelk, liilia, granaatõun.
Barokse tikandi kohta vt ERM-i teksti
Barokk tikub talutarre http://www.erm.ee/html/barokk/barokk.html
Rokokoo - 18.saj. keskpaik - elavus, mänglev liikumine, tujukas motiivijaotus, maaliline lenegants. Õrn-painduv joon, kerged õhulised pooltoonid või säravalt šateeritud (?), sujuvate tooniüleminekutega tikandid. Lisanduvad hiina lilled.
Klassitsism, 18.saj lõpp - väikeseõielised ja peened detailid.
Lääne-Euroopa lilldekoori eri stiilide silmapaistvale kajastumisele vaatamata on eesti lilltikand tugevasti rahvapärastunud. Omapära ja traditsiooni loova tegurina on eelkõige mõjunud lillkirjade kasutamisviis. Nimelt moodustavad nad kindlatele rahvarõiva osadele kohandatuna ääristava vööndina käistel ja tanudel bordüüre, linukate sabal ja pearättide nurgas aga ristkülikusse suletud ornamendistruktuure. Sellest tulenevalt on siinsete lillkirjade põhitunnuseks motiivide toetumine väätstruktuurile ja kogu ülesehituses valitsev telgsümmeetria.
Käiste- ja tanukirjade suurkirjadel on enamasti ülakirjad, milles horisontaalsele väädile toetuvad rütmilise või pideva motiivikordusega väikeõied, marjad, väädid jmt. Puuduvad allkirjad, neid asendavad pitsäärised.
Eesti rahvaomaste lilltikandite eritunnuseks on veel tikandipinda katvate litrite rohkus ning nende süsteemne paigutus.
Valged (harva ka sinised) linased, sageli hõbe- ja kuldkardniitides säravad mustad või värvilised siidtikandid, samuti ühe või mitmevärvilised villased tikandid on enamasti teostatud madalpistes või nõelmaali tehnikas. Viimast täiendavad loendamatud võrgulised ja pinnatäitepisted.
Lilledest on sagedasemad tulp, päevalill, roos, nelk, nartsiss, ka mõüned eksootilised idamaised liblikõielised ja sibullilled ning granaadipuu viljad. Harvem kohtame krüsanteemi, iirist, liiliat, akantust või lootoseõiest, palmetist ja vausabast lähtuvaid motiive. Põhimotiive täiendavad ormanemidi ainestikule vastavad pisiõied, pungad, lehed ja väädid. Motiivid on enamasti külg- või pealtvaates, eriti sageli aga läbilõikes, sest see võimaldas tikandeis luua võrgulis-pitsilisi pindu.Viimased on eriti rikkalikud detailirohke struktuuriga õitel.
No comments:
Post a Comment